Viimane rahusuvi
Kaur Riismaa Igaüks oskab tänapäeval lärmata, aga vaikus ning rahu on defkad. Nõnda kunagi üteldi. Üks mees rääkis kümme minutit, et "see sõda Ungaris ajab ikka väga pöördesse." Põhimõtteliselt on tal ju õigus. Ükski sõda ei alga, ja ükski sõda ei lõppe. Verisemad lahingud me peame oma peades. See mees pani ainult saja aastaga mööda. Ja mis on sada aastat inimeste loos? Ikka ja jälle keegi küsib, et mis mul öelda on. Mul pole midagi öelda. Ma tahaksin olla vait, ma tahaksin olla pilve vari, mis libiseb üle sinu naise näo sel hetkel, kui sa temasse armud. Mul pole midagi uut ütelda. Ma olen tulnud meelde tuletama. Igaüks oskab lärmata, aga sa pead tundma vaikust, kui keegi võtab sul käest, sa pead oskama olla kuss, kui ta otsib sõnu, et ütelda - noh, sa tead niikuinii, mis ta ütleb. Ja see ongi tore, ja see ongi naljakas. Kui reegel on lärmamine, lähme siis lippame alasti ja vaikides. Meil peaks ju olema tutvusi küll, näiteks või seesamune kärbes. Meie saame leti alt. Saame keset ööd. Sõnad on sama olulised kui Walti rohulibled, mis kahisevad läbi varvaste ujuma joostes. Igaüks oskab tänapäeval lärmata, võta mul käest, ära ütle midagi, ära ütle midagi, ära ütle, et see on viimane rahusuvi. Kui sa ühel päeval tahaksid nutta -
helista mulle ! Ma ei luba, et panen su naerma, aga ma võin nutta koos sinuga. Kui ühel päeval tahad ära joosta - helista mulle ! Ma ei luba, et palun sul peatuda, aga ma võin joosta koos sinuga. Kui sa ühel päeval ei taha kedagi kuulata - helista mulle ! Ma ei luba, et teen su tuju paremaks, aga ma luban, et hoian sind hästi vaikselt enda ambuses. Aga kui sa ühel päeval helistad ja ma ei vasta, tule mind kiiresti vaatama. Võib olla on siis saabunud päev, mil mina vajan Sind ! |
Arhiiv
March 2017
Märksõnad
All
|