Mitmekihiline ja vaimukas romaan on lugu 40 aastat hoolikalt hoitud saladusest ning samas poisist, kes peab lisaks täiskasvanuks saamise valudele püüdma ka leida oma elu laiali lagunenud kilde, avastamaks viimaks, et ta ema ei olnud üldse see naine, kelleks Massimo teda pidas. Romaani käimapanev episood pärineb Torinost pärit autori enda elust. Ka tema kaotas 9-aastaselt traagiliselt oma ema. |
0 Comments
Liivametsa "Lähetuslaused" raamatusoovitus Svetlana Aleksijevitši raamatule "Pruugitud aeg Aleksijevitš on intervjueerinud homo soveticusi ehk sovokke mitmekümne aasta jooksul. Sadade, tegelikkuses muidugi miljonite haritud, aga ka napi haridusega kunagiste NSVLi kodanike ja juba uue põlvkonna mõtted nõukogude võimu õigustamisest on hirmuäratavad. Võib kahtlusteta üldistada: rahvas igatseb tagasi impeeriumi, kommunismi ja Stalinit. Vana kommunist ütleb lk. 252: „Hirmu on vaja!”. Alati leidub muidugi mõni erand, ent need moodustavad vaid kübemekese massist. Selle raamatu lugemine selgitab täpselt ja sisendusjõuliselt, mis toimub praegu Venemaal, ja pole kahtlust, et vene rahvas toetab oma veendumustega viimase aja sündmusi, mis väikerahvaid ärevile ajavad. Autor jõuab järeldusele, et sotsialismi ja kommunismi meeletu soov muuta inimest ja tema mõtlemist õnnestus Venemaal suurepäraselt. Eks mujalgi, tuleb tõe huvides lisada. Nõukogude mentaliteeti jagavate meeste suust kuuldub enamasti nõudmist, et deržaava ja hirmuvalitsuse peab tagasi tooma. Ihalus võimsa Venemaa ja jõu järele on sovokkide meelest leivast olulisem. Isegi Siberi vangilaagritest läbikäinud jagavad neid seisukohti!
Monoloogide esitajad kinnitavad peaaegu ühest suust, et enamik rahvast on endiselt vaene, kunagi piiramatult „toodetud” insenerid töötud ja kolhoosid laostunud, arengut pole paari aastakümne jooksul õieti toimunudki. Kusagilt peab niisuguses olukorras tuge otsima. Paraku ei mõisteta ikka veel peamist languse põhjust – utoopiale rajanev riigikord vedas ise riigi põhja ja tõmbas inimesed kaasa. Teine üllas asi, millest kinni hoitakse, on suure sõja võitmine. Kelle toel, see on muidugi unustatud. Sageli kinnitatakse, et vaid nõukogude inimene suudab teist nõukogude inimest mõista. Nii see paraku ongi, ühtlasi aitab selgitada, miks Lääs ei suuda Venemaa praegust meelsust mõista. Tuhanded inimesed on ahastuses, sest nendelt on ära võetud unistus. Suur unistus kommunismist, mis on aidanud kõiki raskusi taluda. Olen alati mõelnud, miks küll Eestis stalinismi ajal üksteise peale kaevati, kas oli selles midagi rahvusele omast? Nüüd saan teada, et suures impeeriumis oli see protsess veelgi hullem ja paistab edasi kestvat. Venemaal kaebas laps ema peale ja vastupidi. Ma seni kahtlesin selles, paljugi mis loetud. Üks pehmemaid väiteid kõlab nii: „Ma olen läbi ja lõhki nõukogude inimene: raha armastada on häbiasi, tuleb unistust armastada.” Isegi rikkad ärimehed lisavad: „Nüüd pole mingit korda. Me vajame Stalinit.” Meeleheitel ema, kelle tütar tapeti segastel asjaoludel, nõuab, et Stalin tõuseks hauast üles! Jah, paar intervjueeritavat viitavad vanuritele, kes pole sugugi ilmsüütud kannatajad, vaid on ka ise korda saatnud hirmsaid tegusid. Just seetõttu toimunud 90ndatel palju suitsiide. Nenditakse fakti, et raha maitse on suhu saadud, mis ühtlasi on pannud kaheraudsed suitsema..., et niisugust vihkamist kui praegu pole varem kunagi olnud. Vaid mõnekene põlgab riigi sõjaväeparaade, ju need on luuletajad? Paljud kunagised madalama astmega sõjaväelased ei kujuta ette, et pole sõda. Vene inimene peab ju kusagil kangelaseks püüdlema, selleks ei tagane nad isegi oma laste füüsiliselt ja vaimsest piinamisest. Niisugused isad naudivad tapmist, eriti need, kes Afganistanis käinud. Loen: „Meil vihkab igaüks ilmtingimata kedagi: naabreid, mente, oligarhe, lolle, jänkisid... Keda iganes! Õhus on palju vihkamist... inimest ei tohi puudutadagi...” Miilitsat (nüüd politseiks ümber nimetatud) kardetakse hullemini kui bandiite. 29-aastane ettekandja ütleb, et sõja ja viina vastu pole Venemaal rohtu. Ja kuidas need joodikud oma peresid kohtlevad: lehekülgede viisi võib lugeda naiste ja laste vastu pööratud vägivallast. Mõni naine peab koguni üksindust õnneks, ent paljud abielluvad vanglates viibivate tüüpidega, isegi eluaegsete kinnipeetavatega – kaastundest! Külades elavatest meestest olevat pooled vangis käinud, jah, need vene külad... Autori meelest valitseb pihtijate tunnetes üle kõige hingeline väsimus ja tüdimus. Alistunult tunnistavad mõned, et impeerium ja kommunism on neile naha alla pugenud: „Nõukogude aeg... Sõnal oli püha, maagiline staatus”. Mis mind üllatab, õigeusust räägitakse vähe. Paljud vihjavad hoopis, et pole eriti usklikud, hädas olles käiakse siiski kirikus. „Pruugitud ajas” leidub nii võikaid lehekülgi Abhaasias ja Tadžikistanis elavate rahvaste käitumisest venelastega kui ka omakorda Moskva kättemaksu ja vägivalda nendelt aladelt tööle, n-ö. orjadeks tulnute vastu. Ei suuda mina seda ängi teile vahendada, mida vene inimesed tunnevad. Ka ei tea ma omadussõnu, millega seda mõistetavalt kokku võtta. Kuid ma olen kogenud sarnaseid mõtteid ka Eestis elavates nõukogude inimestes, sealhulgas eestlastes. Kel on juba süvenenud hirm Venemaa ees, võiksid jätta raamatu avamata. |
Arhiiv
March 2017
Märksõnad
All
|