Väljas on veebruar täna
ja orgudes ruskavad pajud. Ennast su südames näen: nõnda rahu mu meeltesse vajub. Mõtlen: kui üksik ja valge jäi lapsepõlv maamajja maha. Surnute korjatud köömneid ja tumedat meekärjevaha otsekui hõnguks sealt nüüdki ja otsekui oleks mu pihud mustlepaverega võitud ning vislapuuvaiguga ihu. Niikaua taevasse vaata, kui lumed on sadanud alla. Lumed on vaiksed ja kerged ja lumede juuksed on valla paljaste võrade kohal, kus õõtsuvad hõõguvad tähed. Niikaua lumesse vaata, kui aupaiste vajub su pähe. Hirme on maailma kohal ja kesköiti avardub tuba. Mis keeles ma paluma pean, sest surm on meid silmanud juba? Niikaua lehitse aastaid, kui haljus on sadanud alla. Väljas on veebruar täna ja lumede juuksed jäid valla. Kuhugi minna ei ole, sest aja sõnad on valjud otsekui iilingud lauskmaal ning nende eest pagevad paljud. Kannatus tuleb ja läheb näoga, mis võõras ja tuttav. Kannatust suudlen su otsaees. Ma ei häbene nutta. * Viivi Luik * 1969 |
Arhiiv
March 2017
Märksõnad
All
|